Thursday, December 29, 2011

Raamat poodides!

Tänasest alates on "Kaks tüüpi kirjutavad" saadaval kõigis Tallinna Rahva Raamatu poodides! Lähipäevil läheb ka Apollosse laiali ning peatselt jõuab ka teistesse ilusatesse Eestimaa paikadesse.


Jätkuvalt on olemas võimalus raamat meie käest sõbrahinnaga soetada.

Tuesday, December 27, 2011

Esitlus

Raamatu "Kaks tüüpi kirjutavad" esitlus toimub neljapäeval 29. detsembril algusega kell 18:00. Toimumise koht on VHK teatrisaal, aadressil Vene 22.
Veedame mõnusalt koos õhtupooliku, räägime raamatust, kuulame raamatust ja muud põnevat. Oled oodatud :)

Wednesday, December 21, 2011

Raamat nüüd saadaval!

Raamat "Kaks tüüpi kirjutavad" (155 lk, pehmed kaaned)
Osad: Uku Talmar "Peatükke kirjutamata raamatutest" ja Ott Ojamets "Igrek"


Peatselt saab raamatut osta kõikidest suurematest raamatupoodidest!


Kui aga on huvi raamat endale sõbrahinnaga (7 EUR) soetada, võtke meiega julgelt ühendust! Raamatu saab kas postiga teele panna, siis lisandub postitasu, või osapoolte kokkuleppel käest kätte, mille puhul lisandub ka võimalus ühe või mõlema autoriga mõnusalt juttu puhuda.


Täpsem info:


Uku Talmar
56236372
uku.talmar@gmail.com


Ott Ojamets
56158431
ottojamets@gmail.com

Uku Talmari esimene lühijutt raamatust "Kaks tüüpi kirjutavad"

Nupp

Keset lauda süttis punane tuluke.

Martin teadis, et peab nüüd Nupule vajutama. See oli Tema töö. Ta oli seda teinud juba kaheksa aastat, viis kuud ja üheksa päeva. (Olge mureta, ega Ta ise seda peast ei teadnud, lihtsalt tööperiood oli mingil põhjusel alati kõigi lepingute peal täpselt kirjas).

Ta elas väikeses majakeses suure metsamassiivi keskel. Akendest paistsid kõrged seedermännid ja nende taustaks olid taamal lumised mäetipud. Aeg-ajalt vilksas mööda ka mõni hirv. Martinile meeldisid hirved.

Majakese oli Talle andnud Tema tööandja, kuigi “andnud” pole ehk kõige õigem sõna, sest see viitab ka konkreetsele andjale, aga Martinile jäeti lihtsalt ühel päeval kiri maja koordinaatide ja võtmega. See oli pärast seda, kui Ta oli töökoha vastu võtnud.

Martinil oli suhteliselt vähe sõpru ja Ta nägi neid pärast metsa kolimist aina harvemini ja harvemini, sest majakesse polnud lubatud külalisi kutsuda. Aeg-ajalt nad siiski tundsid huvi selle vastu, millega Ta tegeleb. Sellistel puhkudel ütles Martin, et on metsavaht, nagu Ta töölepingus kirjas oli.

Ega Ta tegelikult väga palju metsa vahtima ei pidanud, ainuke reaalne tööülesanne oli igal õhtul kella 19 ja 21 vahel laua ääres istuda ja tulukese süttides nupule vajutada. Nuppu polnud aga lubatud kellelegi mainida.

Selle igapäevase kohustuse tõttu ei saanud Martin ka väga pikki reise ette võtta, aga Ta polnud selle pärast eriti kurb, sest Talle väga meeldis metsas elada. Igal õhtul läks Ta magama siis, kui tuli uni ja ärkas siis, kui uni ära läks. Päeval Ta kas jalutas metsas, luges raamatuid või külastas iga paari päeva tagant poodi, et endale süüa ja uusi raamatuid osta. Pood asus küll suhteliselt kaugel, umbes 150 kilomeetrit, nii et selle sõidu peale kulus suur osa päevast, aga sellest polnud hullu, sest Martinile meeldis autoga sõita.

Nagu Te tõenäoliselt nüüdseks mõistsite, oli Martin lihtne mees. Täpselt sellist meest oligi Neil vaja. Nemad olid Autoriteet. Nad tõmbasid kõiki niite ja liigutasid kogu infot. Nad olid iga vandenõuteoreetiku märg unenägu. Kogu maailm oli Nende peopesal, aga siiski oli üks probleem: Neil oli vaja kinnitust.

Pärast esialgseid arutelusid ja mõningaid katsetusi loodi lihtne tagasisidestussüsteem. Otsus edastati süttinud tulukese kujul edasi kodanik X-ile, et see ära kinnitada. Kui kodanik X vajutas nupule, saigi otsus kinnituse.

Süsteem põhines eeldusel, et kui leidub keegi, kes on nõus nuppu vajutama, teadmata vähimatki sellest, mis on selle liigutuse tagajärjeks, võib seda võtta kui mandaati teha ükskõik mida. On ju loogiline eeldada, et kui juba
tehakse midagi, mille resultaadiks võib olla ükskõik mis, siis ollakse ühtlasi igasuguse lõpptulemusega päri, või ei?

Seda süsteemi kasutati eelkõige kahtlasemat sorti otsuste puhul, kui avalikkuse toetuses ei saanud muul viisil kindel olla või pigem tulnuks isegi vastuseisu eeldada. Näiteks, kui oli vaja keegi kõrge riigitegelane vaikselt kõrvaldada, mõne riigi majandus hävitada või sõda alustada.

Nüüd tekib aga teatavaid küsimusi Martini moraalsuse kohta. Miks ometi ei tundnud Ta vähimatki huvi oma tegevuse tagajärgede vastu? Kuidas Ta suutis nii ükskõikne olla?
Samas, kas Teda saab üldse ikka milleski süüdistada? Kas Sina tead kõigi oma tegude (ja tegematajätmiste) tagajärgi? Kas oma tegude lõplikke tagajärgi on üldse võimalik tegelikult teada?

Keset lauda süttis punane tuluke.

Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist "IGREK"


Jill oli nüüd Eframit näinud. Nüüd jäi ta veel ainult lõpuni mõelda, ei midagi keerukamat. Efram oli juba olemas, tal oli kuju, see kaunis mehekuju, tumedate juuste ja silmade, veidi nukra ja varjulise, ent väga väljakutsuva näoga. Ta oli ilus. Jill oli tahtnud, et ta oleks ilus. Ja ta oli ilus. See kõik oli juba olemas.
Jill oli alati oma sisetunnet usaldanud. Lisaks oli tal alati kujutlusvõime ohjeldamisega (selle kujutlusvõime, mille mitte ohjeldamiseks ta nii palju pingutama oli pidanud) probleeme. Nii teadis ta, et Efram tuleb niisama juhuslik, kui ta oleks meest tänaval kohanud, ehk juhuslikumgi, – ainus erinevus oli selles, et nüüd tuli see kõik Jillist, ta teadis, et tema oli mehe loonud.
See kõik oli tema jaoks nii lihtne. Ta ei pidanud ennast kontrollima ega sundima. Ta teadis, et Efram on mees, kes jälestab roosade ääristega raamatuid, mille peal on vanade, maskuliinsete näojoontega emeriitprofessorite pildid (selliseid on maailmas uskumatult palju); talle ei meeldi, kui põrandale jäävad märjad jalajäljed, ja seda täiesti korrapäraselt, õigustatult eelistab ta märgasid jalajälgi ainult siis, kui nende suund ja asend on täiesti arusaamatud, jättes salapäraseks, kuhu jälgede omanik minna võis; talle ei meeldi fallose kuju, kuid ta näeb seda kõikjal, suurlinnade platsidel, töölaudadel, tööriistakohvris; talle meeldib kohutaval kombel uskuda, et inimene juhib end ise, et maailm on tühi ruum, kus lendab ringi surnud tähtede valgus ning selles on soovidel, tõelistel soovidel kõige suurem jõud (seepärast meeldib talle oma hea sõbra tsitaat „Me sündisime jumala metafooridena, ent nüüd oleme jumalast ise metafoori teinud“, leides nii tõestust sellele, et maailm on inimese oma); talle meeldib valetada, et ta tõlgib Ovidiuse poeeme, ning rääkida, kuidas ta suve (iga jumala suve) lõpus neli neist ära tõlkida jõudis (ainult neli!), samal ajal, kui tegelikult vaatas ta telekast jalgpalli; ta ei kannata (ja veider erand oli olnud just mõnda aega tagasi Jilli ees istudes), kui ta kedagi pilguga kõnetab ja see inimene mitte kuidagi ei vasta (muidugi ei juhtu seda tihti, sest Efram on vapustavalt elegantne, temas on midagi vastupandamatut ja mehist (isegi naiivset), mis on täielikus kooskõlas tema iroonilise meele ja terava taibuga, võimega alati mingi kommentaar jutu sekka heita, nii et kõik sellest sütitatud saavad); ta ei kannata läti kirjandust (muidugi välja arvatud Imants Ziedonise „Epifaaniad”, mis on veidral kombel suur erand); ta jälestab, kui teda süüdistatakse üldistuste tegemises, kuigi tegelikult arvestab ta oma „üldistustes“ alati invariantide ja vastuväidetega (pigemini on need ju vaatlused maailma kohta, mida peab ju kuidagi väljendama).
Jill kaotas mõttelõnga. Seal voodil istudes olid ta mõtted rändama läinud ja ta vaatas pilguga kord aknast välja, kus võis näha maja eest väljakult tuppa kumavat valgust, ja siis paokil ust, kust kumas samuti sooja ja lämbet valgust – need sulasid kuskil Jilli kohal ühte, õigemini kadusid hämarusse, sest sellesse oli tuba mattunud. Hämar tuba, Jill, kes oli esimest korda hämaras toas, ja väljak, kust kumas valgust. Efram oli siis juba olemas, aga ta ei olnud veel välja mõeldud. Ta jätkas.
Efram vaimustub piltidest. Ta kujutleb alati, kuidas pildil olevad inimesed enne ja pärast pildi tegemist käituvad. Millest nad kõnelevad. Millesse nad usuvad. Kuidas nad pildil nihelevaid lapsi manitsevad. Naeratust teesklevad. Lillepotti käes hoiavad. Või veiniklaasid selja taha peidavad. Ta sukeldub tihti perspektiividesse. Olenemata sajandist, on ta kui perspektiividesse sukelduja. Ei mingit varustust, õhuballoone ega lestasid (rääkimata maskist! – erandina muidugi olukorras, kus sukeldumine viib otse maskiballi keskele), vaid intellekt, vaim ja Efram. Ta jälestab, kui inimesed süüdistavad teda kurvameelsuses. Ta tunneb iga kord kohutavat tahtmist põrandale oksendada, kui keegi hakkab seletama oma kunsti mõtet või luule ideed, kuigi usub ise seejuures, et öelda kunsti kohta „huvitav“ või muud säärast on kunstiteose vägistamine ja võrdub lõuendiga vahekorda astumisega.

Tuesday, December 13, 2011

Kirjutis


Meil kõigil on vaimustav oskus mõelda välja maailmu ja olukordi, mida näiliselt ei ole. See on küllap meie kõige ulatuslikum võime. Ja kui sellesse uskuda, siis saab kirjutamine kõige olulisemaks. Kirjutamises näeme me ennast, mõistame teisi ja jäädvustume sõnades. See on meeletu vabadus.

Me avastasime end keset kirjandusmaastikku. Tasapisi hakkas meie maailm koosnema süžeedest, tegelastest, repliikidest ja stseenidest. Oli ainult üks mõistlik viis sellele olukorrale läheneda: me kirjutasime raamatu.


Katkend Uku Talmari lühijutust “Vahel”:
Silmipimestav välgatus ja Oskari ees oli Sam, Ta vana sõber (sõber? Kas siin on üldse sõpru? Või mitte-sõpru?).
“Sam! Mida Sa siin teed?!” karjatas Oskar. Sam oli esiti segaduses, aga talle paistis siiski meenuvat, kes ta on ja kes on Oskar, kuigi selles ilmas ei tundunud olevat mälestusi, sest siin polnud minevikku. Tegelikult ei tundunud isegi eraldiseisvaid isiksusi olevat, kõik olid kui lained ühes ja samas ookeanis.
“Ma ei tea. Mis koht see siin üldse on?” vastas Sam, mille peale aga vastas hääl, mis kostus kõikjalt ja eikusagilt, et see on Taevas.

Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist „Igrek“:
„Põgenemine põgenemise otsa. Ma põgenen armastusest, kiindumisest, pingutusest ja puudutustest, mu keha on valmis armastama, aga ma sulgun, saan täheks ja kirjutan ennast ridadesse, selle asemel et olla kaduv, kaduda hetke nagu valgus kaob lambi kustudes. Ma põgenen mitte enda, vaid teiste eest, teiste eest ma põgenen, sest ma ei usalda enam neid, kes mind on valmis usaldama. Usaldan neid, kes minuga on umbusklikud. Ma sukeldun endasse ja kirjeldan kõiki väljamõeldud lugusid ja pean neid endaks. Ma olen ju inimene nagu sinagi.“