Uku Talmari esimene lühijutt raamatust "Kaks tüüpi kirjutavad"

Nupp

Keset lauda süttis punane tuluke.

Martin teadis, et peab nüüd Nupule vajutama. See oli Tema töö. Ta oli seda teinud juba kaheksa aastat, viis kuud ja üheksa päeva. (Olge mureta, ega Ta ise seda peast ei teadnud, lihtsalt tööperiood oli mingil põhjusel alati kõigi lepingute peal täpselt kirjas).

Ta elas väikeses majakeses suure metsamassiivi keskel. Akendest paistsid kõrged seedermännid ja nende taustaks olid taamal lumised mäetipud. Aeg-ajalt vilksas mööda ka mõni hirv. Martinile meeldisid hirved.

Majakese oli Talle andnud Tema tööandja, kuigi “andnud” pole ehk kõige õigem sõna, sest see viitab ka konkreetsele andjale, aga Martinile jäeti lihtsalt ühel päeval kiri maja koordinaatide ja võtmega. See oli pärast seda, kui Ta oli töökoha vastu võtnud.

Martinil oli suhteliselt vähe sõpru ja Ta nägi neid pärast metsa kolimist aina harvemini ja harvemini, sest majakesse polnud lubatud külalisi kutsuda. Aeg-ajalt nad siiski tundsid huvi selle vastu, millega Ta tegeleb. Sellistel puhkudel ütles Martin, et on metsavaht, nagu Ta töölepingus kirjas oli.

Ega Ta tegelikult väga palju metsa vahtima ei pidanud, ainuke reaalne tööülesanne oli igal õhtul kella 19 ja 21 vahel laua ääres istuda ja tulukese süttides nupule vajutada. Nuppu polnud aga lubatud kellelegi mainida.

Selle igapäevase kohustuse tõttu ei saanud Martin ka väga pikki reise ette võtta, aga Ta polnud selle pärast eriti kurb, sest Talle väga meeldis metsas elada. Igal õhtul läks Ta magama siis, kui tuli uni ja ärkas siis, kui uni ära läks. Päeval Ta kas jalutas metsas, luges raamatuid või külastas iga paari päeva tagant poodi, et endale süüa ja uusi raamatuid osta. Pood asus küll suhteliselt kaugel, umbes 150 kilomeetrit, nii et selle sõidu peale kulus suur osa päevast, aga sellest polnud hullu, sest Martinile meeldis autoga sõita.

Nagu Te tõenäoliselt nüüdseks mõistsite, oli Martin lihtne mees. Täpselt sellist meest oligi Neil vaja. Nemad olid Autoriteet. Nad tõmbasid kõiki niite ja liigutasid kogu infot. Nad olid iga vandenõuteoreetiku märg unenägu. Kogu maailm oli Nende peopesal, aga siiski oli üks probleem: Neil oli vaja kinnitust.

Pärast esialgseid arutelusid ja mõningaid katsetusi loodi lihtne tagasisidestussüsteem. Otsus edastati süttinud tulukese kujul edasi kodanik X-ile, et see ära kinnitada. Kui kodanik X vajutas nupule, saigi otsus kinnituse.

Süsteem põhines eeldusel, et kui leidub keegi, kes on nõus nuppu vajutama, teadmata vähimatki sellest, mis on selle liigutuse tagajärjeks, võib seda võtta kui mandaati teha ükskõik mida. On ju loogiline eeldada, et kui juba

tehakse midagi, mille resultaadiks võib olla ükskõik mis, siis ollakse ühtlasi igasuguse lõpptulemusega päri, või ei?

Seda süsteemi kasutati eelkõige kahtlasemat sorti otsuste puhul, kui avalikkuse toetuses ei saanud muul viisil kindel olla või pigem tulnuks isegi vastuseisu eeldada. Näiteks, kui oli vaja keegi kõrge riigitegelane vaikselt kõrvaldada, mõne riigi majandus hävitada või sõda alustada.

Nüüd tekib aga teatavaid küsimusi Martini moraalsuse kohta. Miks ometi ei tundnud Ta vähimatki huvi oma tegevuse tagajärgede vastu? Kuidas Ta suutis nii ükskõikne olla?

Samas, kas Teda saab üldse ikka milleski süüdistada? Kas Sina tead kõigi oma tegude (ja tegematajätmiste) tagajärgi? Kas oma tegude lõplikke tagajärgi on üldse võimalik tegelikult teada?

Keset lauda süttis punane tuluke.