Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist "IGREK"

Jill oli nüüd Eframit näinud. Nüüd jäi ta veel ainult lõpuni mõelda, ei midagi keerukamat. Efram oli juba olemas, tal oli kuju, see kaunis mehekuju, tumedate juuste ja silmade, veidi nukra ja varjulise, ent väga väljakutsuva näoga. Ta oli ilus. Jill oli tahtnud, et ta oleks ilus. Ja ta oli ilus. See kõik oli juba olemas.

Jill oli alati oma sisetunnet usaldanud. Lisaks oli tal alati kujutlusvõime ohjeldamisega (selle kujutlusvõime, mille mitte ohjeldamiseks ta nii palju pingutama oli pidanud) probleeme. Nii teadis ta, et Efram tuleb niisama juhuslik, kui ta oleks meest tänaval kohanud, ehk juhuslikumgi, – ainus erinevus oli selles, et nüüd tuli see kõik Jillist, ta teadis, et tema oli mehe loonud.

See kõik oli tema jaoks nii lihtne. Ta ei pidanud ennast kontrollima ega sundima. Ta teadis, et Efram on mees, kes jälestab roosade ääristega raamatuid, mille peal on vanade, maskuliinsete näojoontega emeriitprofessorite pildid (selliseid on maailmas uskumatult palju); talle ei meeldi, kui põrandale jäävad märjad jalajäljed, ja seda täiesti korrapäraselt, õigustatult eelistab ta märgasid jalajälgi ainult siis, kui nende suund ja asend on täiesti arusaamatud, jättes salapäraseks, kuhu jälgede omanik minna võis; talle ei meeldi fallose kuju, kuid ta näeb seda kõikjal, suurlinnade platsidel, töölaudadel, tööriistakohvris; talle meeldib kohutaval kombel uskuda, et inimene juhib end ise, et maailm on tühi ruum, kus lendab ringi surnud tähtede valgus ning selles on soovidel, tõelistel soovidel kõige suurem jõud (seepärast meeldib talle oma hea sõbra tsitaat „Me sündisime jumala metafooridena, ent nüüd oleme jumalast ise metafoori teinud“, leides nii tõestust sellele, et maailm on inimese oma); talle meeldib valetada, et ta tõlgib Ovidiuse poeeme, ning rääkida, kuidas ta suve (iga jumala suve) lõpus neli neist ära tõlkida jõudis (ainult neli!), samal ajal, kui tegelikult vaatas ta telekast jalgpalli; ta ei kannata (ja veider erand oli olnud just mõnda aega tagasi Jilli ees istudes), kui ta kedagi pilguga kõnetab ja see inimene mitte kuidagi ei vasta (muidugi ei juhtu seda tihti, sest Efram on vapustavalt elegantne, temas on midagi vastupandamatut ja mehist (isegi naiivset), mis on täielikus kooskõlas tema iroonilise meele ja terava taibuga, võimega alati mingi kommentaar jutu sekka heita, nii et kõik sellest sütitatud saavad); ta ei kannata läti kirjandust (muidugi välja arvatud Imants Ziedonise „Epifaaniad”, mis on veidral kombel suur erand); ta jälestab, kui teda süüdistatakse üldistuste tegemises, kuigi tegelikult arvestab ta oma „üldistustes“ alati invariantide ja vastuväidetega (pigemini on need ju vaatlused maailma kohta, mida peab ju kuidagi väljendama).

Jill kaotas mõttelõnga. Seal voodil istudes olid ta mõtted rändama läinud ja ta vaatas pilguga kord aknast välja, kus võis näha maja eest väljakult tuppa kumavat valgust, ja siis paokil ust, kust kumas samuti sooja ja lämbet valgust – need sulasid kuskil Jilli kohal ühte, õigemini kadusid hämarusse, sest sellesse oli tuba mattunud. Hämar tuba, Jill, kes oli esimest korda hämaras toas, ja väljak, kust kumas valgust. Efram oli siis juba olemas, aga ta ei olnud veel välja mõeldud. Ta jätkas.

Efram vaimustub piltidest. Ta kujutleb alati, kuidas pildil olevad inimesed enne ja pärast pildi tegemist käituvad. Millest nad kõnelevad. Millesse nad usuvad. Kuidas nad pildil nihelevaid lapsi manitsevad. Naeratust teesklevad. Lillepotti käes hoiavad. Või veiniklaasid selja taha peidavad. Ta sukeldub tihti perspektiividesse. Olenemata sajandist, on ta kui perspektiividesse sukelduja. Ei mingit varustust, õhuballoone ega lestasid (rääkimata maskist! – erandina muidugi olukorras, kus sukeldumine viib otse maskiballi keskele), vaid intellekt, vaim ja Efram. Ta jälestab, kui inimesed süüdistavad teda kurvameelsuses. Ta tunneb iga kord kohutavat tahtmist põrandale oksendada, kui keegi hakkab seletama oma kunsti mõtet või luule ideed, kuigi usub ise seejuures, et öelda kunsti kohta „huvitav“ või muud säärast on kunstiteose vägistamine ja võrdub lõuendiga vahekorda astumisega.